loomingust ja siirusest

(via solid frog)

Juhtusime siin hommikulauas heietama lähedalistuva muusikuga, kuidas ta lapsena klaveri taga tunde veetis, et oma "teoseid" muusikasse vormida. Need olid väga suurejoonelised, nt. "ookeanilained" või "torm ja äike", ehk silme ees oli pilt, mida helide kaudu edasi püüdis anda. 
Klaverit ei pea selleks ju ometi oskama (hiljem omandas muusik teiste pillide käsitlemise).
See ongi vist üsna suur erinevus nt. minu (kes ma pole prof. muusik) ning muusika-loomeinimeste vahel, ehk siis see va parema poolkera suurem aktiivsus- kujutlusvõime, visuaalsete ja ruumiliste võimete kasutamine teise loominguvaldkonna (nt. muusika) kontekstis. 
Lähedalseisvad muusikud räägivad, mismoodi on pillidel ja helikõrgustel värvid ja enne muusikapalaks saamist ilmuvad nad kujutluspildina silme ette. No minul ei ilmu..minule seostub igasuguse muusikaga eeskätt mingisugune emotsioon, situatsioon ja fiil. Ja v-olla ongi see värvide-ettekujutusvõime veidi takistuseks ka meikarina tegutsemisel. Aga v-olla kompenseerib selle miski muu, intuitiivne ja naiselik :)


Ahjaa, ja siirusest- olen tänaseks veendunud, et kogu maailma siirus peegeldub pisikese lapse suurtes ja ilusates silmades. Ja muidugi tema naeratuses..