logish, et liikumine peab toimuma.
ja et pidev valikute rohkus või vastupidi, eluliste valikute vähesus tekitab rahutust. rahulolematust ja mingil hetkel üldist apaatsust.
hetke valikud on siis täpsemalt kui pikaajalised?
tundub, et hetke valikud ongi täpselt sellised, kuidas kõlavad. hetkelised. ja suht 50/50, et nad peavad vastu ja jäävad püsima. ja kas peaksidki?
lõhkuda on kergem kui ehitada.
lõhkuda midagi annab teatava vabanemise tunde. aga enne kui lõhkuda, tuleks ehk seista nii siiralt silmitsi iseendaga kui võimalik ning küsida, kas ei löö ma hetkel mitte vaid iseendal jalgu alt?
nii, et neid haavu veel pikalt lakkuda ja teha seda kõike aina uuesti ja uuesti.
sest see tundub loogilisem ja edasiviivam kui olla, hoida, pingutada ja parandada?
edasiviiv ta võib ju olla. aga kuhu?
No comments:
Post a Comment