Olemata eriline ekstravert, on tegelikult üsna vähe neid inimesi, kellega klikib esimesest pilgust/sõnast tõeliselt hästi. ehk inimesed, kellega kohtumine on ootusärev ja põnev, kes annavad mulle uut mõtteainet, inspireerivad ja loovad eriliselt laheda tunde
(peaaegu sama hea kui hetkel lahtisest aknast minu peale paistev päike).
aga nad on olemas ja õnneks tekib see klikk alati kiiresti ja vaevata. ilma suurte sissejuhatusteta ja suhtlemispingutusteta. sest meil lihtsalt on kohe väga hea ja vaba suhelda.
ühte neist ma nägin eile, üle pika aja.
huvitaval kombel olen tema kohta kuulnud ainult kiidusõnu ja ülistamist.
and it really makes sense.
aga seda ikka inimlikul ja positiivsel moel. sest selle inimesega on suhtlemine alati meeldiv ja lihtne, aga eriline on siikohal see, et tegemist pole lihtsalt hea suhtleja, vaid sisemiselt (ja ka väliselt) enesega kooskõlas ja võib vist öelda, et õnneliku inimesega.
see inimene tegeleb teadlikult iseenda arendamisega, ja sealjuures paljude paljude huvitavate asjadega. kuigi tihedama graafikuga inimest pole ma veel kohanud, ei tee ta neid asju lahmides ja kiiresti, vaid püüab anda endast peaaegu maksimumi.
ok, minu jaoks on ta mõnes mõttes guru ja mingi seletamatu rahu ja inspiratsiooni allikas. olles minust noorem, aga peajagu üle (nii otseses kui kaudses mõttes)
ja sellest, kui andekas ta, ma parem ei räägi
ühte neist nägin eile veel. ja üle veel pikema aja. üle aastate.
andekus pole ka temast üldse mitte mööda läinud. aga niivõrd teadlikult ta seda ei kasuta.
oleme ses osas sarnasemad, et pendeldame rohkem siia-sinna, ilma teadliku ühtse suunata.
nende paarikümne minuti jooksul sai mulle niipalju selgeks, et midagi suurt temas on muutunud ja maailmas ringivaatamine on väärtushinnangud paika lükanud. pilk ja olek oli hoopis teine.
kuigi selle inimeseni jõudmine on olnud väga suuri pingutusi (ja kohati lausa pisaraid) nõudev, usun, et kui me ka enam ei suhtle, siis mäletame me üksteist ikka (hea tundega)
neid inimesi on veel. mõnega suhtlen tihemini, mõne inimese tegemisi jälgin eemalt. sest kokku miskipärast me teed enam ei saa. ja ju pole vajagi. sest see pole enam see.
ja jällegi on nad kõik andekad, loomingulised, erilised. nad on andnud mulle mõtteid ja emotsioone, esteetilisi üllatusi ja naudingut. nad kõik on suuremal või vähemal määral siirad ja ausad, ma austan neid sellepärast kõige enam.
