aga ära ma ei jõua imestada, kuidas kuu aega ilma ühegi vigastuse, bakteri või haiguseta kuskil lambiaasiakohas õnnestub (lõpuks ei viitsinud ma enam niiväga käsigi pesta, häbihäbi), aga siin, kolmandal päeval, vaatamata madalale sandaalile ja liiga vähesele alkoholile (pool klaasi veega segatud veini, no kammoon) ma keset tallinna parimat baari silmnägupidi vastu maad suudan lajatada. ooo jaa. minul õnnestub.
no aga oleks see keskmine sõrm ja põlv siis sinised võrkpallist või ekstreemspordist (surfilaager näiteks), aga eiei, töötu purjus inimene kukub baaris.
arstionu traumapunktis tundis mulle kaasa.. "mjaa, saan aru, rasked ajad.. aga ärge enam baari minge, minge parem koju!"
eks ma siis tulin.
