sky high

sel ajal kui H. õhtuti aina hullemas teadus-filosoofilis-matemaatilisfüüsikalises maailmas elab (tema huvi on kadestamisväärselt piiritu), olen mina täiesti teises rännu-kogemuste-avatud meele ja keha-emotsioonide-ilu-maailma ja iseenda avastamise rägastikus.

eks see peegeldab me erinevat olemust, aga nende kahe maailma ristteel saame ikka kokku ja leiame jälle teineteist.

Nädalavahetusel nautisime lund.

Põhjaranniku niiske ja läbilõikav külm pani unistama nii majakesest mere ääres koos suuuuure köögi ja kaminaga kui alternatiivina ühest majakesest kuskil seal, kus seda külma lihtsalt polegi.

minu jooga

hommikul 7.15 olin oma elu esimeses Mysore trennis.
see oli 75 minti enesega võitlust ja tahtejõudu, vahepeal üllatusi, et alahindan ennast, aga treeneri abiga saingi ennast keerdu-sõlme-pöördesse :) ajee
Käisin esimest korda ashtangas aasta tagasi ning siis ei leidnud endas võhma, et sellega tegeleda. enese proovilepanekuks polnud nagu vajadust.
Jaanuaris oli tunne teine. Üle pika aja leidsin ma midagi, mis mõjub täiesti ebareaalselt ja teeb sinuga prõks- meeldib või ei meeldi.
Huvi võib tekkida või siis mitte. Osadele intensiivne treening, minule ka mõteteta keskendunud tegevus, mis suudab vaigistada selle, mis kuidagi tasane ei suuda olla. ehk meele ja mõtte.

Ma olen muidugi algaja, ma näen igapäevaselt treenivaid super-painduvaid rahulikke ja tõenäoliselt päris õnnelikke inimesi, kes mind motiveerivad, aga see selleks.
Ma panen oma mati maha ja edasi vaatan vaid iseendasse.
Ujjayi Pranayama. Mulabandha, Uddiyana Banda ja Drishti. Esimene päikesetervitus ..
PS: ilusa, kevadise ja päikesepaistelise ilmaga otsin peapeal seisuks koha akna all, nii et päike mu jalgu silitab ja mina tunnen, et olen juba Indias..